Need on muidugi alati väga suurejoonelised, aga elu näitab minu puhul küll, et kõik läheb ikka samasoodu edasi, ainult aastaarv muutub. Kuud mööduvad töö rütmis, tegemist on küllaga, vaba aega jääb aina vähemaks ja ma kipun arvama, et ma ei ole ainuke.
Sellest hoolimata peavad aga unistused ikkagi jääma, nendeta ei saa! Mõni uhkem vaheldugu ikka mitme väiksega – siis on eduelamus suurem, kui neist mõni täituma peaks. Näiteks võin ju unistada reisist Barcelonasse, kus saaks lapse soovil vaadata suurel staadionil jalkamängu, aga ka kogu pere rõõmuks Güelli pargis uitamas käia, tänavamuusikuid kuulata ja Hispaania köögikunsti nautida. Või hoopis aeda ühe lihtsa kuuri ehitamisest, millel oleksid suured uksed, mis suvisel ajal saaksid lahti olla, ning kus oleks suur laud, mille ääres saaks vihmakindlalt käsitöölaste kohtumisi korraldada. Sinna kõrvale aga unistaks ka järjepidevusest vähemalt kord nädalas trenni jõuda, kappide ja kummutite korrastamisest, nii et nad ka korras püsiksid, raamatute lugemisest ja mitmete käsitööprojektide lõpetamisest ning mõne eriti huvitava uue alustamisest. Ühe uue huvitava harrastusega alustasingi aga juba käesoleva aasta sees. Nimelt on mul plaan hakata osalema erinevates töötubades, et ikka uusi oskusi ja teadmisi ammutada. Skoori avasin leekpõletil klaashelmeste valmistamisega, mille kohta saad rohkem teada juba värskest ajakirjast. Muidugi jagan lugejatega oma kogemusi ka edaspidi!
Muide, osa unistusi on ju üldse peaaegu et tasuta! Näiteks unistus lumisest talvest, päikeselistest päevadest, ilusatest hetkedest, rahust ja vaikusest ning lihtsalt olemise oskusest. Muide, soovida ja unistada tuleb ikka võimalikult täpselt, et saaksid just selle, mida silmas pidasid.
Unistuste täitumist ja ilusat saabuvat aastat!
Laura
