Mu vanaisa Heldur oli ka suur raamatusõber. Ema on rääkinud, et suur protsent tema metsaülema palgast kulus ära ikka raamatupoes. Kuigi teda ennast enam ei ole, siis jätkuvalt alles on tema kodune raamatukogu, mille riiulitelt leiab muidugi palju Eesti klassikat, aga ka nõukogudeaegset kirjandust. Lapsepõlves suviti maal viibides olime pidevalt raamatutest ümbritsetud. Küll mängisime raamatukogu või -poodi, vihmase ilmaga istusime pööningul (kus oli ka raamatuid!), kuulasime vihma krabinat ja lehitsesime midagi. Minu meelest oli kõige põnevam üks toas seisnud klaasustega vitriinkapp, milles leidusid arvatavasti kõik sarja „Seiklusjutte maalt ja merelt” teosed. Nende esikaasi võisin tihtilugu imetleda. Üks põnevaim asi kõikide taadi raamatute juures oli aga tema eksliibris, mis kaunistas igat raamatu tiitellehte. See oli väga detailirikas trükis, millelt leidis loodusvaate, kus oli taamal nii põllu-, kui ka metsamaad ja taluhoone, aga esiplaanil paistsid raamatuseljad, millel kirjas „Tõde ja õigus”. Nende peal maamõõtjana Heldur ise. See joonistus on muidugi mulle mällu süüvinud, aga ega ma noorena mõistnudki, mida need detailid seal tähendasid. Tagantjärele mõeldes saan aru, mis talle tähtis oli.
Raamatuaasta puhul avaldame igas selle aasta ajakirjanumbris ühe temaatilise meisterdusõpetuse või loo. Alustame kohe pauguga ja vaatame käesolevas numbris, kuidas endalegi linoollõikes eksliibrist teha! Hangi vajalikud materjalid, mõtle välja sobiv kavand ja hakka pihta.
Seiklusrohket raamatuaastat!
Laura
