Muidu reaalainetest huvitunud Anu jõudis alles keskkooli viimases klassis oma tuleviku ahaahetkeni. „Sorisin pööningul vanaema ja tädi riideid ja avastasin ühe laheda mündirohelise rüüside ja nööpidega vintage-pluusi. See oli midagi enneolematut. Pesin ta ära, aga kui triikraud selle seljaosa puutus, sulas kangasse sekundiga suur auk, mis oli suurem kui triikraud ise,” meenutab Anu oma hämmingut. „Imestasin, kuidas nii vastik materjal on ilma loodud. Kuna pidin särgi ikkagi taastama, seadsin esimest korda elus sammud kangapoodi, kust leidsin lähedast tooni pitsist kanga. Kuigi ma olin õmblusmasina käsitsemist põhikoolis õppinud, oli alguses vaja ema abi.” Kui uus seljaosatükk valmis õmmeldud, ei suutnud Anu enam lõpetada. Ta lisas rüüsidele pitsi juurde, ka esikinnisele, ning tüdruk oligi müüdud moejumalale. Sealt edasi tulid juba lihtsamad õmblusprojektid. Huvitudes nii õmblemisest ja loomingust kui ka erinevatest materjalidest, astus ta pärast keskkooli õppima Tallinna tehnikakõrgkooli (TKTK) rõivaste tehnilise disaini ja tehnoloogia bakalaureuse erialale.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 2.99€ kuus
