Tegu on ju väga lihtsa tööriista ja tehnikaga, aga kuidas ma sellega ise kodus hakkama ei saanud, ei oska siiani öelda. Esimese komistuskivi otsa kukkudes viskasin töövahendid kohe nurka, sest asi tundus võimatu: kas ei sobi materjal või on vale nõel või lõng. Tegelikult polnud mul lihtsalt teadmisi.
Lõng kui värv ja nõel kui pintsel
Õnneks leidub torketikandientusiaste ka Eestis. Tekstiilikunstnik Katja Main korraldab oma stuudios mitu töötuba kuus, kuhu sattusin ka mina. Rääkisime Katjaga inglise keeles. „Mina avastasin selle tehnika enda jaoks pandeemia ajal, kui otsisin uut väljakutset, ja ma lihtsalt ei suutnud enam peatuda. Mulle tundub see nagu joonistamine, aga värvide asemel kasutan lõnga ja pintslite asemel spetsiaalseid nõelu,” kõneleb Katja. „Tegin mitu suurt vaipa, mille peale varsti küsiti, kas korraldan ka töötubasid. Alguses oli õpetama hakkamine üsna hirmutav, aga sundisin end edasi liikuma ja minu üllatuseks hakkas see mulle tõeliselt meeldima. On uskumatult rahuldustpakkuv näha, kuidas inimeste silmad löövad särama, kui nende esimesed silmused ilmuvad ja nende ideed aeglaselt kuju võtavad.” Katjalgi läks tehnika selgeks saamisega natuke aega ja pusimist, aga nüüdseks on see tal nii käpas, et ka suured vaibad valmivad tema käes lennates. „Olen alati joonistanud ja tegelenud asjade meisterdamisega ning kuna ma jumaldan kasse, siis keerleb suurem osa minu loomingust nende ümber,” räägib ta. Tõesti on kunstniku töödes näha palju nii nurrmootoreid kui ka teisi loomi ja omapäraselt kujutatud inimesi. Kui töötoas osalejad võtavad ette väiksemaid projekte – kas padjakattele mõne pildikese või näiteks kuumaaluse loomise –, siis temal on laual pooleli umbes 1 x 2 m suurune vaip. „Tihti kasutan vaipade tegemisel ära üle jäänud lõngasid, aga vaiba valmistamise käigus on ikka vaja mingeid toone juurde hankida ja siis hakkab see ring jälle otsast peale,” räägib Katja naerdes. Nüüd, tehnikat vallates, on tal mitmeid nippe varrukast võtta.
Edasi lugemiseks
Esimene kuu 0.99€, edaspidi 3.99€ kuus
