Peab ütlema, et keraamika ei ole mulle väga võõras teema, aga juurde õppida on alati võimalik. Ja palju oleneb ka juhendajast, kelle juurde satud. Sean sammud Teke stuudiosse, kus pea igal õhtul toimuval kursusel on kursuslasi nõu ja jõuga toetamas erineva käekirjaga keraamik.
Mis sa teha tahad?
Astun avarasse stuudiosse ühel soojal ja päikeselisel sügisõhtul. Stuudio looja ja minu juhendaja Maarika Saarelaht ootab juba õpilasi, ta on kööginurka sättinud valmis teekannu ja pirukad ning ajaviiteks nokitseb ühe toore savitassi kallal. Tooreks kutsutaksegi savist eset, mis ei ole veel ettepõletuses käinud. Kui savist tehtud ese ära kuivab, on ta habras ja sellega peab ettevaatlikult ümber käima.
Kuna olen paljusid n-ö klassikalisi asju juba teinud, siis ei oskagi esimese hooga midagi soovidagi. Peame Maarikaga aru ning läheneme asjale hoopis teisest küljest: äkki prooviks mingit huvitavat tehnikat. Vaatame inspiratsiooniks stuudio riiulitel olevaid tasse ja nõusid. Savi abil krakleepinna tekitamine tundub ka põnev, aga ühel tassil olev mustast ja valgest savist marmorjas pind võlub mu hetkega. Plaan on paigas! Teen väikese vaheseintega aluse, mida saab küljele asetades kasutada ka dekoratiivse riiulina.
Võta see naljakas pintsel
Aluse valmistamiseks on vaja lahti rullitud saviplaadilt detailid välja lõigata ning need omavahel aluseks kokku „kleepida”. Kuidas aga seda marmorit meenutavat savi saada? „Võtad siit mustast savipakist tükikese ja valgest savipakist tükikese ning mätsid need omavahel kokku,” õpetab Maarika erineva savi segamise lihtsat tehnikat ja lisab: „Mida rohkem sa rullid ja mätsid, seda rohkem savi seguneb ning efekt seeläbi ka väheneb.”
Kui kahevärviline savipall valmis saab, hakkab huvitavat juhtuma. Nimelt tuleb see väljast mitte midagi ütlev pall viiludeks lõigata. Esimese lõike järel juba ahhetan, sest sealt esile tulev lihtne, ent efektne värvidemäng on nii ootamatult ilus. „Säti nüüd need kettad lauale kõrvuti, kergelt üksteist kattes, ja rulli paat valmis,” sõnab Maarika ning toob mulle poole sentimeetri laiused liistud, mille vahel saab rullitav plaat ühtlaselt paks.
Plaat valmis, lõikan nurkjoonlaua abil sirgete servadega põhjatüki ja mõne sentimeetri laiused ribad, millest hakkan alusele seinu ehitama. „Et üht savipinda teisega ühendada, võta see naljakas pintsel, träpsuta ühendatavad pinnad ära, pintselda veega ja suru kokku,” õpetab Maarika eemal. Pean sama hakkama tegema. Ja nii see alus valmib: küljeseinad, mõned väiksemad sektsioonid nende vahele. Savitöö on väga meditatiivne, eriti siis, kui ei pea mõtlema, vaid lased end oma loomingul juhtida.
Kuidas valmib artišokk
Silun mõnuledes oma aluse servi, kui märkan, et tööst üle jäänud kirju savi seisab laual – mis tast niisama ära lasta kuivada. Kuigi näen, et aeg hakkab varsti täis tiksuma, proovin kiiresti ka sellest midagi teha. Maarika toob tassi tegemiseks kumera šablooni, mille järgi saab sobiva küljekujuga tüki saviplaadist välja lõigata. Edasi tuleb küljed omavahel ühendada ning põhjale ümmargune saviplaat kinnitada. Ikka samal moel, nagu eelpool kirjeldatud. Üks, mis kindel: kunagi ei tohi unustada enda tehtud asjade signeerimist! Alusele kirjutan nime ja kuupäeva, tassi põhjale surun lisaks veel templi.
Kõik saavad rahulikult omaette nokitseda, juhendaja on kohe võtta, kui aga keegi suu lahti teeb. Maarika käib pidevalt ringi, uurib, aitab nõu ja jõuga. Minu vastas istub Nele, kellel on pooleli suur kolmel jalal seisev pott. Sellele tulevasele sibulapotile kaane tegemiseks tuleb Maarika oma nippidega appi, et saada valmis selline kaas, mis ka peal püsiks. Märkan, et Nele on potikaanele voolinud väikestest saviliistakutest artišokilaadse kujundi. Näppan idee ja teen sama tehnikaga väikese kaunistuse ka oma tassile. On ta nüüd artišokk või lootoseõis, kes teab!
Stuudios on nokitsemas ka üks sõpruskond, nendega on kaasas üks neiu, kes on keraamikatunnis esimest korda. Maarika küsib kohe otse: „Mida sa teha tahad? Mis sul kodus vaja on?” Ta ütleb, et tihti tullakse oma kindla plaani või mõttega, aga kohapeal muutub see peaaegu alati. Seekord läheb käiku suurema lillepoti loomine, millele ilmuvad tunni jooksul veel kaunistuseks baroksed võlvid. Töö jääb pooleli ja kuivamise vältimiseks mässitakse see kilesse, et nädala pärast jätkata. Maarika soovitab potile järgmisel korral ka jalad alla teha, et anda tööle sihvakust.
Heas seltskonnas lendab kaks tundi lausa märkamatult mööda ja aeg on koju minna. Uksel kuulen veel sõprade omavahelises vestluses küsimust, et kas oli ikka vaja kohe nii suurelt alustada. Aga miks mitte? Nagu elus, peab ka saviringis unistama suurelt!
Täpifänn
Nädala pärast kohtume taas, et oma ettepõletatud esemeid glasuurima hakata. Otsustasin juba eos, et katan oma kahevärvilised saviteosed lihtsalt läbipaistva glasuuriga. Nii jääb eseme pind mõnusalt sile ja veekindel ning mustrimäng samuti kenasti näha. „Vaata, mul on sellist natuke roosakat läbipaistvat glasuuri, selliste täppidega,” tutvustab Maarika mulle oma glasuurivalikut. Muidugi haaran tema ideest kinni, et omapärase glasuuriga vähemalt alus katta. Täpid mulle meeldivad! „Neid täppe müüakse eraldi ka, saad ükskõik mis glasuuri sisse segada, aga toimivad paremini pintselglasuuridega, sest teiste puhul vajuvad täpid põhja ja kui korralikult läbi ei sega, jääb efekt tulemata,” selgitab Maarika täppide kasutamise eripära.
Lihvin esemete teravamad servad liivapaberiga üle ja tõmban niiske svammiga pinnad puhtaks (tolmu peale kantud glasuur ei pruugi põletuses selle koha peale kinni jääda). Glasuuri tuleb panna esemetele just parajalt paksult. Liiga õhukeselt kaetud pind jääb lihtsalt kerge tonaalsusega läikima. Pläkerdan hoolikalt ja paksult, et pärast poleks sama tunne nagu süüa rosinasaia, kus sees vaid kolm rosinat – kerge pettumus. Tassi plaanin glasuurida ikkagi üleni läbipaistvaga ja seejärel lisada loovalt erinevat värvi glasuuriplärakaid. Maarika pakub aga, et võib-olla läbipaistev panna ainult tassi sisse ja värvilised laigud teha puhta savipinna peale – nii jääb tulemus käe all pärast natuke tekstuurne.
Sorteerin värvilisi glasuurinäidiseid ja valin välja hea mitu värvitooni, mis võiksid kokku sobida, ning Maarika otsib riiulist õiged purgid välja. „Enamik tavaglasuure settivad, mistõttu peab neid alati enne kasutamist lusikaga läbi segama,” räägib juhendaja ja lisab, et mõnda glasuuri peab põhjast lausa lahti kraapima. Läbipaistev glasuur on üpris vesine, nii saab kasutada valamise meetodit. Kallad glasuuri tassi, kallutad kiiresti ringselt äärteni ning valad glasuuri jälle välja – tassi küljes ongi nüüd paras kiht glasuuri.
Toorelt üks, küpselt teine
Väga tähtis on töötoas jälgida, et ühest glasuuripurgist ei satuks glasuuri mõnda teise, kas siis pritsides või pesemata pintsliga. Õige toon võib saada rikutud. Seega tuleb olla ettevaatlik, eriti juhul, kui mitu erinevat purki laual. Edasi läheb juba väliskülgede glasuurimiseks. Võtan purgi glasuuri, kraabin-segan sisu läbi, pintseldan tassile ning kui tulemusega rahul, pesen pintsli ja lusika ning võtan järgmist värvi glasuuri ette. Ma ei kujuta üldse ette, milline tass pärast põletust välja näeb, aga plätserdan mõnuga. „Glasuuridega on jah nii, et enne põletust on nad üldiselt teist värvi kui pärast,” räägib Maarika. „Näiteks mõni glasuur võib purgist võttes olla tumepunane, aga ahjust tuleb välja ilus tähistaevasinist värvi ese ning üksteise peale pandud glasuurid võivad ka veel kolmandat tooni minna,” räägib Maarika. Keraamiku elukutses on tõesti palju keemiaga seotud aspekte, alates savide keemilisest koostisest kuni glasuurideni välja.
Oma värskelt glasuuritud tassiga jään väga rahule: kirju-mirju juba nüüd, milline see veel ahjust tulles välja näeb! Puhastan mõlemad põhjad niiske svammiga korralikult ära, sest vastu ahjuplaati ei tohi glasuurine pind minna. Kasutatud kõrgkuumusglasuur sulab u 1200 kraadi juures mitte ainult savi, vaid ka ahjuplaadi külge kinni ja selle puhastamine on jube tüütu lisatöö.
Mõned päevad hiljem on mu alus ja tass valmis saanud. Jään väga rahule nii täpikestega kaetud ja roosaka alatooni saavutanud aluse kui ka kirju-mirju tassiga. Mu plaan tekitada tassile glasuurimata ja glasuuritud pindadega tekstuuri, mida käega katsudes on tunda, läks korda. Valminud on teos „Tass rahututele kätele”.
Koolitaja keraamik Maarika Saarelaht
Maarika astus Eesti kunstiakadeemia keraamikaosakonda õppima juba 2004. aastal. Tänaseks on ta keraamikute liidu liige ja olnud ka liidu juhatuse liige, kureerinud näitusi ja osalenud nendel ka ise nii Eestis kui välismaal. Tema tööd on tekstuursed, eksperimentaalsed ja värvikirevad. Maarika lemmikuteks on erinevad dekoreerimistehnikad, angoobid ja trükitehnikad, ka jaapanipärane rakutehnika. Nende kõigi puhul on tulemus alati unikaalne ning üllatused ahju avades on tänu pikale kogemustepagasile alati positiivsed. Hetkel tegutseb Maarika keraamiku ja töötubade juhendajana Teke stuudios ning lisaks toimetab koos kolme teise keraamikuga selle kõrval asuvas Teke galeriis.
Töötuba toimub Tallinnas Teke stuudios, Telliskivi 60a/1
Vaata tekestuudio.ee ja IG @teke_stuudio_keraamika