PUUTÖÖ | Kodalukk – salapärane aidavalvur

Heidi Solo

04.01.2022

Vana kodalukk | Kristjan Raba

Kodaluku valmistamine aitab meelde tuletada gravitatsiooniluku tööpõhimõtteid ning tõstab taas au sisse talumehe insenerliku mõttelaadi. Miks mitte tuua vanasti välitingimustes kasutusel olnud lukud tänapäeva interjööri, näiteks sahvri, baarikapi või tualetiuksele?

KILLUKESI AJALOOST

Juba ligikaudu 2300 aastat üle maailma tuntud puidust lukusüsteemid jõudsid Eesti aladele tõenäoliselt viikingitelt.
Kodalukud olid aidalukkudena kasutusel kuni 20. sajandi alguseni.
Vahepeal on kodalukkude olemasolu ära unustatud ja muuseumiriiulitele pikaks ajaks peitu jäänud. Muuseumilukke ja igapäevaselt veel kasutusel olevaid kodalukke vaadeldes ning võrreldes nende süsteemieripärasid mujal maailmas teadaolevaga, on selge, et Eesti pärand kõnealuses valdkonnas on äärmiselt mitmekesine.
Vanim Eestis teadaolev dateeritud kodalukk pärineb aastast 1766 Kodaverest Saaremaal (ERM).
Muukide arvu lukus peeti turvalisuse näitajaks. Üldlevinud muukide arv oli 3–7. Üksikutel juhtudel on teada ka ühemuugilisi ilma võtmekanalita algelisi lukke, mida võiks nimetada pigem riiviks.
Hiiumaa vanaaegsete kasutusel olevate lukkudega tutvumisel on selgunud, et mitmel 19. sajandi lõpuperioodil valmistatud lukul oli koguni 9 muuki.
Suurimad teadaolevad lukukojad on umbes 19 x 32 x 6,5 cm, väikseim umbes 12 x 17 x 3,2 cm. Kodaluku mõõt valiti kuuri all leiduva materjali järgi, siis ei olnud vaja teha palju mõõtu saagimist, kirvega tahumist või hööveldamist.
Aidahoonel oli vanasti enamasti mitu välisust, seega tehti mitu lukku.