Lapilise rahvarõivaseeliku põnev saamislugu

Liis Luhamaa
10.06.2021
TÖÖ KIIDAB TEGIJAT: autor endavalmistatud Lihula naise rahvarõivastes. Lapiline seelik on valmistatud Eesti Vabaõhumuuseumi seelik EVM E 256:38 järgi | Sandra Urvak

Vaid Läänemaale ainuomase lapilise seeliku keeruline tehnika on jäänud saladuseks ja olnud meil siiani aastakümneid unustuste hõlmas. Kuni tublid käsitöö-uurijad Viljandis selle saamisloo kirja panid ja tehnika taas ellu äratasid.

Tekst: Liis Luhamaa

Fotod: Sandra Urvak, Liis Luhamaa, Eesti Rahva Muuseum

19. sajandi lõpus ja 20. sajandi alguses valmistati Lõuna-Läänemaal omapäraste mustritega rahvarõivaseelikuid, mida nimetati lapilisteks seelikuteks. Seelikutele lapiliste mustrite loomiseks kasutati värvimise ja kangakudumise tehnikat, mille rahvusvaheline nimetus on ikat. Selleks, et kangale tekiksid ikatmustrid, seoti lõngad enne kanga kudumist mustri järgi ettenähtud kohtadest tugevalt kinni. Seejärel lõngad värviti, kuid seotud kohad jäid värvist puutumata. Nendest värvimata kohtadest, mis mõnikord ka mõne muu värviga üle värviti, tekkisidki kanga kudumisel mustrid. Ikatmotiividele on iseloomulikud ebaühtlased servad, mis tekivad kanga rakendamisel ja kudumisel toimuva lõngade nihkumise tõttu.

Edasi lugemiseks

Sarnased artiklid