Jalutuskäik Olustvere käsitöökodades
Olustvere käsitöökojad
13.02.2023
Sisuturundus
Fotod: Sandra Urvak

Uue lossi ehitamisel olid mitte ainult meistrid väljastpoolt tellitud ja projektid Saksamaal

teha lastud, nagu ka uue pargi rajajaks Riia linna ülemaednik kutsutud, vaid seal oli

muudki kaugemat, kallimat, tundmatut ning huvitavat. Ahjukivid, keraamilised,

skulptuuridega, olevat toodud Itaaliast ja Hollandist ka marmorkamin külalistetuppa.

Glasuuritud katusekivid Saksamaalt. Mida seal kõike veel kokku kanti, kes seda teab...“

(Jaan Kuldkepi kroonikast)

Mõisate hiilgeajal oli Eestis üle kahe tuhande mõisasüdame. Mis toimub neis kõigis

praegu? Teeme väikese mõttelise ringkäigu Olustvere mõisa kodades, kus elavad edasi

meie kultuuripärand ja käsitööoskused.

Olustvere mõis, Baltikumi kõige täiuslikumalt säilinud mõisakompleks, asub Viljandimaa

põhjaosas, Põhja-Sakala vallas. Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul. Praegusele

kohale asutas mõisa Valentin Schilling, kes sai Olustvere ja ümbruskonna külad 1632.

aastal oma isanda käest läänistuseks. Mõelda, see on samal aastal, mil asutati Tartu

ülikool! 1791. aastal sai mõisa omanikuks Hans Heinrich von Fersen, kelle keisrinna

sõjaliste teenete eest krahviks tõstis. Krahvitiitel avas Olustvere Fersenitele uued

perspektiivid ning mõis puhkes õitsele.

Ühtaegu muuseumid ja töökojad

Tänaseks on mõisakompleksi korrastatud kodade põhimõttel. Kojad töötavad ühtlasi nii

muuseumide kui töökodadena, kus ametit õppida või meistri käe all ise midagi valmistada.

Ja inimene, kes oskab oma kätega midagi teha, saab hakkama. Ta ei lagune koost, kui

tormituul viib elektri ja vee, vaid mõtleb loogiliselt ja loominguliselt ning jääb ellu.

Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktori Arnold Pastaku sõnul oli kodade

loomise eesmärk leida uus kasutus, elu vanadele hoonetele, kust tehnoloogia arenedes oli

kadunud endine funktsioon: “Soov oli luua tingimused traditsiooniliste käsitööoskuste

elushoidmiseks ja õpetamiseks. Aga säilitada ka mõisa kui tervikut ja pakkuda tegevusi

külalistele. Kutsekoolina on kodades toimuv tihedalt seotud meie kutse- ja täiendõppega.”

Lisaks lossihoonele leiab Olustvere mõisapargist seitse koda. Esimesena märkab saabuv

külastaja ehk teeäärset magasiaita, tänast leivakoda. Siin on püsiekspositsioon vilja

kasvatamisest leiva valmimiseni. Soovija saab leivategu proovida ja sooja pätsi koju

kaasagi.

Järgmiseks paistab tee pealt kätte vana mõisa tallihoone, kus näeb hobuseid, kitsi,

lambaid, kanu-kukki, jäneseid. Ainulaadne on Voldemar Luha puuhobuste ja figuuride

kollektsioon, mis läbi peenpuutöö kujutab tegelikult kogu eestlase elu 20. sajandi algul.

Edasi võib liikuda mööda rada alla, tekstiilikoja poole. Siin saab proovida kangakudumist

või paelapunumist. Avatud on meenepood ning ekspositsioon 30. aastate käsitöövihikutest.

Siis suu magusaks, ülesmäkke viib tee meekoja juurde. See asub vanas meiereis. Siin saab

leivale mett, meisterdada vahaküünal või suvekuudel jälgida klaastarus mesilasi

tegutsemas.

Tiiruga tagasi alla tiikide poole toob rada härjatalli ja viinavabriku juurde. Algul põletati

viina viljast, hiljem kartulist. Järelejääva praagaga sai odavalt nuumata härgasid, neilt

saadud sõnnikuga aga parandada mõisapõldude saagikust. Härjad müüdi samuti nagu

piirituski Peterburi turul. Viinatootmine oli Eesti mõisate peamine sissetulekuallikas.

Härjatallis tegutseb täna puidukoda. Huviline saab valmistada puidust väikeesemeid,

tellida restaureerimistöid, juhendajaga koos seda ise teha või osaleda koolitustel.

Ekspositsioon tutvustab vanu puidutööriistu ja -seadmeid, mööbliesemeid ning Eestis

levinud puiduliike.

Endises viinavabrikus puhuvad meistrid sulaklaasi ja muudavad savi keraamikaks.

Püsiekspositsioon näitab mõisa viinatootmise ja Eesti klaasi ajalugu ning juhendatud

töötubades on igaühel võimalus valmistada klaasist või savist ese. Galeriipoest on raske

tühjade kätega lahkuda.

Kohe klaasi- ja keraamikakoja kõrval püüab pilku värskelt renoveeritud aednikumaja,

kus kevadel müüakse taimi, aastaringselt saab osaleda aiandusalastel koolitustel ja

töötubades.

Ning viimaks läbi saja-aastase inglise stiilis mõisapargi jõuame peaaegu algusesse tagasi –

peahoone ehk lossi juurde. Olustvere loss on vaatamisväärsus omaette, kuid tihti toimuvad

siin ka teatrietendused või kontserdid. Tule vaata ise!

„Olustveres on kõik vana alles ja vanal on küljes kestmise väärtus. Järelikult on vana

olnud hea, kui see on inimesi põlvest põlve teeninud. Kõik need maakivimüürid ja

pargiteed olid siin juba sada aastat tagasi ning need on muutumatuna püsinud ja kestavad

edasi. Selles ongi vana headus ja tugevus!“ Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli

direktor Arnold Pastak vanast ja heast.

 

Kadri Kunnus

Olustvere keraamikakoja meister

Sarnased artiklid