Mõisate hiilgeajal oli Eestis üle kahe tuhande mõisasüdame. Mis toimub neis kõigis
praegu? Teeme väikese mõttelise ringkäigu Olustvere mõisa kodades, kus elavad edasi
meie kultuuripärand ja käsitööoskused.
Olustvere mõis, Baltikumi kõige täiuslikumalt säilinud mõisakompleks, asub Viljandimaa
põhjaosas, Põhja-Sakala vallas. Mõis rajati Olustverre juba orduaja lõpul. Praegusele
kohale asutas mõisa Valentin Schilling, kes sai Olustvere ja ümbruskonna külad 1632.
aastal oma isanda käest läänistuseks. Mõelda, see on samal aastal, mil asutati Tartu
ülikool! 1791. aastal sai mõisa omanikuks Hans Heinrich von Fersen, kelle keisrinna
sõjaliste teenete eest krahviks tõstis. Krahvitiitel avas Olustvere Fersenitele uued
perspektiivid ning mõis puhkes õitsele.
Ühtaegu muuseumid ja töökojad
Tänaseks on mõisakompleksi korrastatud kodade põhimõttel. Kojad töötavad ühtlasi nii
muuseumide kui töökodadena, kus ametit õppida või meistri käe all ise midagi valmistada.
Ja inimene, kes oskab oma kätega midagi teha, saab hakkama. Ta ei lagune koost, kui
tormituul viib elektri ja vee, vaid mõtleb loogiliselt ja loominguliselt ning jääb ellu.
Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli direktori Arnold Pastaku sõnul oli kodade
loomise eesmärk leida uus kasutus, elu vanadele hoonetele, kust tehnoloogia arenedes oli
kadunud endine funktsioon: “Soov oli luua tingimused traditsiooniliste käsitööoskuste
elushoidmiseks ja õpetamiseks. Aga säilitada ka mõisa kui tervikut ja pakkuda tegevusi
külalistele. Kutsekoolina on kodades toimuv tihedalt seotud meie kutse- ja täiendõppega.”
Lisaks lossihoonele leiab Olustvere mõisapargist seitse koda. Esimesena märkab saabuv
külastaja ehk teeäärset magasiaita, tänast leivakoda. Siin on püsiekspositsioon vilja
kasvatamisest leiva valmimiseni. Soovija saab leivategu proovida ja sooja pätsi koju
kaasagi.
Järgmiseks paistab tee pealt kätte vana mõisa tallihoone, kus näeb hobuseid, kitsi,
lambaid, kanu-kukki, jäneseid. Ainulaadne on Voldemar Luha puuhobuste ja figuuride
kollektsioon, mis läbi peenpuutöö kujutab tegelikult kogu eestlase elu 20. sajandi algul.
Edasi võib liikuda mööda rada alla, tekstiilikoja poole. Siin saab proovida kangakudumist
või paelapunumist. Avatud on meenepood ning ekspositsioon 30. aastate käsitöövihikutest.
Siis suu magusaks, ülesmäkke viib tee meekoja juurde. See asub vanas meiereis. Siin saab
leivale mett, meisterdada vahaküünal või suvekuudel jälgida klaastarus mesilasi
tegutsemas.
Tiiruga tagasi alla tiikide poole toob rada härjatalli ja viinavabriku juurde. Algul põletati
viina viljast, hiljem kartulist. Järelejääva praagaga sai odavalt nuumata härgasid, neilt
saadud sõnnikuga aga parandada mõisapõldude saagikust. Härjad müüdi samuti nagu
piirituski Peterburi turul. Viinatootmine oli Eesti mõisate peamine sissetulekuallikas.
Härjatallis tegutseb täna puidukoda. Huviline saab valmistada puidust väikeesemeid,
tellida restaureerimistöid, juhendajaga koos seda ise teha või osaleda koolitustel.
Ekspositsioon tutvustab vanu puidutööriistu ja -seadmeid, mööbliesemeid ning Eestis
levinud puiduliike.
Endises viinavabrikus puhuvad meistrid sulaklaasi ja muudavad savi keraamikaks.
Püsiekspositsioon näitab mõisa viinatootmise ja Eesti klaasi ajalugu ning juhendatud
töötubades on igaühel võimalus valmistada klaasist või savist ese. Galeriipoest on raske
tühjade kätega lahkuda.
Kohe klaasi- ja keraamikakoja kõrval püüab pilku värskelt renoveeritud aednikumaja,
kus kevadel müüakse taimi, aastaringselt saab osaleda aiandusalastel koolitustel ja
töötubades.
Ning viimaks läbi saja-aastase inglise stiilis mõisapargi jõuame peaaegu algusesse tagasi –
peahoone ehk lossi juurde. Olustvere loss on vaatamisväärsus omaette, kuid tihti toimuvad
siin ka teatrietendused või kontserdid. Tule vaata ise!
„Olustveres on kõik vana alles ja vanal on küljes kestmise väärtus. Järelikult on vana
olnud hea, kui see on inimesi põlvest põlve teeninud. Kõik need maakivimüürid ja
pargiteed olid siin juba sada aastat tagasi ning need on muutumatuna püsinud ja kestavad
edasi. Selles ongi vana headus ja tugevus!“ Olustvere Teenindus- ja Maamajanduskooli
direktor Arnold Pastak vanast ja heast.
Kadri Kunnus
Olustvere keraamikakoja meister
